Mis on võlatunnistus?
© Claudius Õigusbüroo
Võlaõigusseadus annab meile võlatunnistuse definitsiooni: võlatunnistus on leping, millega lubatakse kohustuse täitmist selliselt, et lubadusega luuakse iseseisev kohustus või millega tunnistatakse kohustuse olemasolu. Väga tihti kasutatakse võlatunnistusi just kiirlaenuettevõtete lepingute ärimehhanismina (konstitutiivseid võlatunnistusi, millest on täpsemalt juttu allpool ning mille eesmärk on saavutada suuremat kasu laenu võtnud inimese arvelt kui seadus lubab laenu arvelt). Võlatunnistuse aktuaalsust kirjeldab hulgaline Riigikohtu lahendite hulk ja asjaolu, et igasuguste rahaliste kohustuste tarbeks rakendatakse üldjuhul just võlatunnistust, kuigi sisuks võiks olla ka mis tahes muu kohustus kui rahaline.
Üldreeglina on võlatunnistuse eesmärk lihtsustada võlasuhte sisu. Taolist võlatunnistust nimetatakse deklaratiivseks, kus tuuakse välja kohustus ning selle alus. Deklaratiivse võlatunnistuse funktsioonideks on tõendamiskohustuse pööramine võlgniku kahjuks ning nõude tunnustamine võlgniku poolt. Küll aga kohtupraktika omapärase lähenemise mõistmise tarbeks toome välja ka teise, konstitutiivse võlatunnistuse erinevad võimalused ning eesmärgid, mida on kirjeldanud A. Paevelts järgnevalt:
- võlatunnistuse alusel tekkiv nõue astub eelneva nõude kõrvale ning lihtsustab võlausaldajal nõuete maksmapanemist, ilma et see eelnevast võlasuhtest tulenevate nõuete olemasolu või ulatust piiraks (võlga tugevdav funktsioon);
- võlatunnistusega lõpetatakse algupärane võlasuhe ning see asendatakse abstraktse kohustusega (novatsioon);
- pooled taotlevad võlatunnistusega nendevahelisest võlasuhtest tuleneva vaidluse või ebaselguse kõrvaldamist ning võlausaldaja nõude maksma paneku kindlustamist võimalike vastuväidete suhtes, seda kas võlasuhte kui terviku või selle üksikute oluliste punktide osas.“
Tundub äärmiselt mõistlik kohtupoolne lähenemine, et hoolimata sellest, milline on võlatunnistuse sõnastus, tuleb lähtuda sisust. Ent vastuoluline on viimase fakti juures aspekt, et sõnastusest üldreeglina peakski ilmnema poolte tahe, sest inimeste vastastikune mõjutus toimub keele vahendusel. Võtame näiteks Riigikohtu lahendi 3-2-1-125-15. Nimelt leiab kohus, et võlatunnistuse nimetamine konstitutiivseks ei ole piisav võlatunnistuse lugemiseks konstitutiivseks. Oluline on poolte tegelik tahe, mis tuleb tuvastada. Eriti vastuoluline on leida õigusteaduse kraadiga isikute poolt koostatud võlatunnistuste kohta, kus sõnaselgelt viitega vastavale seaduse paragrahvi osale luuakse iseseisev kohustus, et tegemist on siiski deklaratiivse võlatunnistusega, kuna poolte tahe on midagi erinevat, kui mustvalgelt kirja pandud tekst ütleb. Ent ei ole mingit alust, mis välistaks eelnimetatu juhtumise, sest sõnastusel on vaid indikatiivne tähendus ja arvesse tuleb võtta lepingueelsete läbirääkimiste asjaolud ning poolte huvid, kusjuures huve eeldatakse. Võlausaldaja on sunnitud lihtsalt alistuma, kui kohus hakkab otsustama võlatunnistuse konstitutiivsuse või deklaratiivsuse üle, sest kui tahet ei saa tuvastada sõnadest, siis ei ole tegelikult võlausaldajal enam ühtegi vahendit, millega tõestada võlatunnistuse eesmärki, kuigi just eesmärgi kaudu tuleks tõestada konstitutiivsust.
Tagantjärgi on ebatõenäoline tuvastada võlatunnistuse eesmärki kuidagi teisiti kui läbi lepinguteksti, näiteks nimetatud lepingueelsete läbirääkimiste asjaolude tuvastamise katsete läbi, kuna sisuline osa on ju lepingus ära seletatud. Huvide eeldamine ei too ka võitu, kuna kohtus viibimine ise on indikaator, et huvid on erinevad.
Tõendamiskoormuse ebaratsionaalselt kõrged nõudmised hävitavad ära konstitutiivse ja deklaratiivse võlatunnistuse eristamise mõtte, kuna võlausaldajal on kordades kergem rajada oma nõudmised deklaratiivsele võlatunnistusele, isegi, kui mõningad asjaolud võivad olla segased ja vajavad hiljem välja selgitamist kohtu ees, sest vaidluse korral toimib konstitutiivne võlatunnistus ainult juhul, kui teine pool selle olemasoluga nõustub ka kohtumenetluse käigus, kuid vaidlustab mõnda muud aspekti. Oleks mõistlik leppida sellega, et võlausaldajal lasuks kohustus tõendada, millise ülalnimetatud konstitutiivse võlatunnistuse liigiga on tegu, kui mis tahes põhjusel ei ole seda kirja pandud või kirjeldatud viisil, mis võimaldab kaheti mõistmist. Näiteks on kohtulahendis 3-2-1-125-15 välja toodud mitmeid asjaolusid, mis on sisult raskesti jälgitavad ilma ise sündmustekeerises osaliseks olemata, näiteks kinnistu omastamine pankrotipesast võlatunnistuse abil. Ent just see ongi konstitutiivse võlatunnistuse üks eesmärk: pooltevahelise võlasuhte ebaselguse mingi osa või terviku likvideerimine ning nõude maksma panemine ka vastuväidete korral. Taolise eesmärgi korral aga kohe kindlasti ei ole ratsionaalne nõuda eesmärgi tõendamist võlatunnistuse välistest asjaoludest.
Segaduse vältimiseks on mõistuspärane saksakeelse kirjanduse arusaam, kus leitakse vajalikuks konstitutiivse võlatunnistuse jaatamist ainult oludel, kus eesmärk ei ole teisiti saavutatav, kuna see jätab võimaluse rõhuda võlatunnistusse mustvalgelt kirja pandud eesmärgile, ent ei nõua ilmtingimata abstraktse võlatunnistusega nõustumist. Taolist ideed on isegi Riigikohust möönnud, kuid vaid üksikutes lahendites, ent see-eest lähimates praegusele ajahetkele.
Antud hetkel olemegi kohas, kus kohus teoorias räägib erisusest deklaratiivse ja konstitutiivse võlatunnistuse vahel, mis tõepoolest on suur, kuid olemuselt aktsepteerib vaid deklaratiivset. Näideteks võib tuua lahendeid, kus ringkonnakohus isegi leiab konstitutiivse võlatunnistuse olemasolu grammatilise tõlgenduse läbi, kuid Riigikohus leiab, et tuleb jätkata järjepidevat praktikat, mille raames võlatunnistuse olemasolu korral tuleb eeldada deklaratiivset võlatunnistust, kui üks pool ei suuda tõestada ära abstraktse võlatunnistuse olemasolu, kuigi Riigikohtus rõhutakse ka sellele, et tähtis on sisu, mille läbi ringkonnakohus üldreeglina ongi ju jõudnud konstitutiivse võlatunnistuseni.
Kokkuvõttes on olemas teooriamaastikul Eesti õiguses konstitutiivne ja deklaratiivne võlatunnistus, praktikas on aga võimatu kohtule meelepäraselt tuvastada konstitutiivse võlatunnistuse eksistentsi, mistõttu on praegusel õigusmaastikul siiski aktiivselt tegev vaid deklaratiivne võlatunnistus. Deklaratiivsel võlatunnistusel on vaid kaks funktsiooni: nõude tunnustamine ning tõendamiskohustuse pööramine võlgniku kahjuks. Ent eelneva informatsiooni teadmine on vajalik selleks, et kaitsta ennast oludes, kus meilt nõutakse midagi võlatunnistuse alusel välja või me ise vajame kindlust mis tahes kahepoolsete õiguste ja kohustuste raames.
Matis Rüütel,
Claudius Õigusbüroo, intern
Lisaks aitab Claudius Õigusbüroo leida lahendusi muudes Teile olulistes küsimustes. Teie parimaks abistamiseks võtke julgelt ühendust meie juristiga! Claudius Õigusbüroo austab Teie õigust eraelu puutumatusele ning töötleb Teie isikuandmeid ja meile usaldatud informatsiooni ainult ulatuses, mis on vajalik Teile parima õigusabi osutamiseks.
Saate meiega ühendust läbi kodulehe kontaktivormi, e-posti This email address is being protected from spambots. You need JavaScript enabled to view it. või helistades telefonil (+372) 53 477 636.